Wall Streeti pokker. Tõus läbi rusude

Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut „Wall Streeti pokker“ nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis. Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.

Ta oli viimane inimene, keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid, et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse su pea kohal.

Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!

Tol 1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel, et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreund ütles, on saanud Salomon Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist.

Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”

Meriwether sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu kuningas.

Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine.

„Ei, John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”

See lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi, pisaraid ja pettumusi.