«Leitud laps» kitobidan iqtiboslar

Üks naine leidis pühapäeva hommikul kiriku minnes metsast ühe poisikese, kes ehk kahe aastane võis olla. Laps nuttis kibedasti tühja kõhu pärast ja ei teadnud midagi sellest rääkida, kust ehk kuidas ta siia metsa oli saanud. Peenikesed riided tema ümber näisid tunnistavat, et poisike ülema rahva soost pärit võis. olla. Naine võttis ta sülle, viis oma koju, andis temale süüa ja läks siis jälle kirikuteele – lootes seal kuulda saada, kus leitud poisikese kodu võis olla. Kui ta aga nüüd sel pühapäeval ja hiljemini ümberkaudu kirikutes mahakuulutamise peale kuskilt lapse vanemaid või pärijaid ei leidnud, pidas ta mehega koos nõu poisikest endale kasvandikuks võtta, kes näis väga terase vaimuga loom olevat ja võis sellepärast, kui jumal elu ja tervist kinkis, neile rõõmuks üles kasvada. Neil oli enestel küll juba kuus last, neli poega ja kaks tütart, nõnda et kasvandik seitsmendaks leivarotiks majasse kasvas; aga jumal õnnistas neile põldu ja karja, nii et ihukatet ja peatoitu kõigile sai ja millestki puudu ei leitud. Kui kasvandik noormehe-ealiseks saanud, ütles ta ühel päeval kasuvanematele: „Ma tänan teid kõige armu ja heategemise eest, aga nüüd on mulle tulnud aeg maailma rändama minna. Ehk leian õnne juhil kuskilt teenistust, mis mulle enam palka annab, kui enda väikesed tarvidused ära kulutavad; siis maksan teile kasvatamise vaeva tagasi, ehk mul küll iial võimalik ei saa olema teile teie armastust kätte tasuda.“ Siis jättis ta jumalaga, võttis leivakoti selga ja tõttas teele. Kui ta juba mõne päeva lõuna poole teekäiki tallanud, jõudis ta ühel päeval paksu metsa, kust raske oigamine tema kõrva tungis. Ta kuulas natuke aega teraselt, kustpoolt oigamine tõuseb, ja läks siis häälitsemise juhil edasi. Paksu põõsa alt leidis ta ühe haavatud vanarauga maast, kellel pea ja silmad verised olid, niisamuti ka samblad ja muru tema ümber verega värvitud. Vanakese silmad olid kinni, nõnda et raske hingamine ja oigamine üksi märki andsid, et kehal veel eluvaimu