Loss

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.

Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.

Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati risti

vastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loomingule

osaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanide

kohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudega

haaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogide

taevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,

saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,

võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Kes

on maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumist

sümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjusele

aktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kes

saab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavese

kurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või oma

valelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamise

eest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigete

sihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsiline

anarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,

nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,

teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,

aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armee

ei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nende

objekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske on

tõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oli

küsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —

ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oli

harvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest ei

ammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on ta

võtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud oma

tekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikult

edasi kobada.» (W. Benjamin).

Tõlkija Mati Sirkel