Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma

Noor ajakirjanik Nellie Bly (1864–1922) paistis 1880. aastatel Ameerikas silma paljude uuenduslike töödega: ta ei tahtnud piirduda naistoimetajatele määratud aiandus- ja kultuuriteemadega, vaid kirjutas ka naiste olukorrast vabrikutes, töötas esimese naisväliskorrespondendina Mehhikos, kuid kohalik diktaator lasi ta peagi riigist välja saata, ning oli muu hulgas ka üks ajakirjandusliku osaluseksperimendi meetodi loojatest, paljastades teeskleva patsiendina jõhkrat elu Blackwelli saare vaimuhaiglas.

1888. aastal pakkus ta The New York Worldi peatoimetajale välja idee sõita ümber maailma kiiremini kui Jules Verne’i romaani „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ kangelane Phileas Fogg. 1889. aasta novembris, veel ajal, kui naiste reisimisele ilma saatjata vaadati väga pika pilguga, algaski see võidujooks ajaga, millele Ameerikas vaimustusega kaasa elati. Reisikirja lugejate rõõmuks ei olnud ühendused toona sugugi väga sujuvad ja nii jäi Nellie Blyl aega ka vahepeatuste elust osasaamiseks ja selle kirjeldamiseks. Selle kokkuvõttena ilmus raamat, mis on väga hea ajastu elu-olu ja suhtumiste peegeldus.